kabbala ajalugu läheb kõrvuti inimkonna ajalooga, ta läheb juurtega otse nendesse aegadesse, millal inimene ainult ilmus sellele maale, päranduse järgi oli selleks Aadam, ivriidi keeles on see Adam aRišon - Esimene Inimene, kes pani alguse inimsoole. Meile, kui kabalistidele, ta on huvitav sellega, et temast algab kabbala ajalugu, aga mitte ainult inimkonna ajalugu.

Ta ongi esimese kabbala raamatu autor. Mis siis on kabbala? Inimene elab meie maailmas, ta tunnetab enda ümber meie maailma loodust ja ülimmaailma loodust (kui ta seda tunnetab). On selliseid inimesi kes tunnetavad mõlemaid maailmasid endas. Aadam aRišon tunnetas mõlema maailma loodust, ja seda ta kirjutas omas raamatus, mille ta nimetas "Raziell aMalah" (Ingel Raziell), seda raamatut müüakse igas poes, selles raamatus on väga huvitavate seletustega joonised, skeemid - see on raamat, mille ta omakäeliselt kirjutas, ja nii on see jõudnud meieni.

Kui me avame selle raamatu, me näeme, et see ei olnud primitiivne, elust kauge, inimene, kes mammutit taga ajas, ta oli väga kõrge, tugev kabalist, kes jutustas meile põhilistest maailma saladustest. Ta uuris ülimmaailma - kõik, mis asub kõrgemal kui meie maailm, seal, kus rändab meie hing enne meie sündimist, enne laskumist siia maailma, ja kuhu ta tõuseb peale seda, kui inimene lõpetab oma elu, selle maise teekonna. Kuna ta on esimene hing, kes on laskunud meie maailma, siis jutustab ta meile nendest arengu perspektiividest, kõikide teiste hingede laskumistest, kõigist oma lastest, lastelastest, lastelastelastest, tervest inimsoost, kes tekkis temast.

Ta ei ole rääkinud meile kehadest, mis sünnivad siin maailmas. Ta jutustab meile hingedest, mis sünnivad tema hingest, mis moodi need hinged peavad läbima maise teekonna, laskudes riietumiseks teda ümbritsevasse kehasse, ja mis hakkab nendega toimuma, kui nad jälle tõusevad oma allikasse, lahkudes oma maistest kehadest. Ta räägib sellest, et kui nad kõik koos kogunevad ühte hinge, see on juba teisel, enam kõrgemal tasemel, ja uuesti moodustavad selle, keda meie nimetame "Aadam". Meie - oleme vaid väikesed osakesed. Sellest ta jutustab omas esimeses kabbala raamatus, mille nimeks on "Raziell aMalah". Raziell - tähendab salajane, saladuslik ingel, kes avalikustab maailmakõiksuse saladused. Mis tähendab kirjutada raamatut kabbalast? Inimene elab selles maailmas, ta saab sellelt maailmalt igasuguseid tunnetuspilte. Igaüks meist võiks kirjeldada seda, mida ta omaks võtab. Kabalistlikud raamatud – need on sellised raamatud, mis kirjeldavad inimese vastuvõtmist, kes elab meie maailmas, kuid omab võimet tajuda ülimat, vaimulikku, teistele tunnetamatut maailma. Selles on nende raamatute omapärasus, see tähendab, et nad räägivad sellest, mida tavaline inimene ei tunneta, kuid võib tunnetada. Kabalist - see ei ole ainult inimene, kes hakkas tunnetama ülimaailma, vaid ka see, kes võib kirjeldada oma tunnetusi sellises keeles, sellisel kujul, et meie oleksime võimelised neid tunnetusi õigesti mõistma.

Seda enam, selleks et, õppides tema raamatutest, meie oleksime võimelised endas arendada kõiki puuduvad tundeorganid, selleks et ise tunnetada seda ülimat maailma, nii kaugele, et suudame näha meie mineviku- ja tulevikuseisundeid – vaimses maailmas ei ole aega - ja niimoodi võime me siseneda ülimasse tunnetusse, igavesse maailma ja eksisteerida meie soovil üheaegselt mõlemates maailmades. Kabalistlikud raamatud omavad sellist jõudu, nendes on selline metoodika, selline esitamismaneer, et kui inimene õpib selle metoodika järgi, õige juhtimise all, siis ta jõuab selleni, et ka ise saavutab autori taseme ja seetõttu on väga tähtis teada milliste raamatute järgi õppida. On igasuguseid autoreid. Inimkonna ajaloo jooksul olid suured ja väiksemad kabalistid ja on ka raamatuid, mis on kirjutatud erinevate meetoditega, stiilidega. Meil on informatsioon sellest, millised raamatud rohkem aitavad siseneda vaimsesse maailma, millised raamatud aitavad orienteeruda seal. Samuti kui, inimene satub tundmatusse riiki, leiab ta informatsiooni teatmikus ja tema abil reisib edasi.

Peale Aadamat, esimest inimest, möödus palju-palju aastaid. Tema järeltulijad paljunesid, asustasid maa, nende seas igas põlvkonnas olid palju kabaliste, kuid nende raamatud ei jõudnud meieni. Ja kuigi on meil olemas mõningaid ürikuid, neid ei õnnestu üldse mingil moel süstematiseerida. Järgmise, põhjapaneva raamatu kabbalast, mida saab võrrelda Aadam aRišon raamatuga, on kirjutanud meie esiisa Aabram. see raamat sai nimeks "Sefer Ecira" (Olevuse raamat), kuigi ta on kirjutatud mitmeid tuhanded aastaid tagasi, jõudis see meieni ja teda võib osta poest. Aabram samuti kasutab graafikuid, jooniseid, tabeleid kõikide seoste kujutamiseks meie maailma ja vaimumaailma vahel, selleks et näidata meile mis moodi eksisteerib vaimumaailm, kust laskuvad temasse kõik mõjutused, kuidas nad riietuvad ennast igasugustesse kehadesse meie maailmas, kuidas need kehad hakkavad mõjutama teineteist.

Aga mõjutavad nad teineteist just seepärast, et igaüks saab talle määratud jõu ülalt. Ja mis kokkuvõttes toimub meie maailmas, kuhu see kõik viib, see tähendab kuhu liigub inimkond ülalt laskuvate signaalide mõju all.

Raamat "Sefer Ecira", on kirjutatud esiisa Aabramiga juba teisel kuju, ta koosneb peatükkidest, nii- nimetatud mišnaet’idest, kus keel on rohkem süstematiseeritud.

Aabram kirjutab vaimumaailma ülesehitusest: kümme sfiroti, partsufim, juhtimisplokid, mis moodi laskub ülimjõud - valgus, mis moodi ta reguleerub, kontsentreerub, kuidas üldine hing jaguneb eraldi hingedeks ja nende laskumise kord meie maailma. Ta kirjutab kehade vastastikusest toimest meie maailmas hingede mõjul, mis on nendes. Raamat on huvitav, kuid kauge meist. Hingede jaoks, mis laskuvad täna, ta saab huvitavaks õppevahendiks, ta kiirgab väga suurt jõudu, soojust, ma ütleks. Aabrami omadus - halastus ("hesed"). Aabram oli kuulus sellega, et kutsus enda juurde varikatuse alla kõiki rändureid. Nii kaudselt peegeldus tema omadus. Sellest raamatust laskub inimkonnale tema jõud - halastus, mis andis kõikidele järeltulevatele põlvkondadele võimaluse areneda tema abil, püüda mõista Aabrami moodi. Kuid järgmiste põlvkondade jaoks, uutele hingedele, on vaja uut avastust. Ilmuvad uued kabalistid. Järgmise monumentaalse raamatuna kabbalast, võrdväärsena raamatutega, mis on jäetud meile Aadami - esimese inimesega ja Aabrami Avinu poolt, oli Zohar.

Aabrami raamatu ja Zohar’i raamatu vahel oli palju kabaliste, kelle seast kõige suurem oli Mošee. Ta oli kuulus sellega, et erinevalt kõikidest teistest kabalistidest, sai ta mitte ainult enda jaoks saladusliku loome avastamise, vaid ka korralduse valgustada seda kindlal kujul tervele inimkonnale, kirjeldada teda, luua enda ümber terve kool, mida ei olnud varem ühelgi kabalistil.

Alates Mošeest organiseerivad juba kõik teised kabalistid enda ümber õpilaste grupid. Mošee kogus enda ümber 70 õpilast, temal oli järeltulija - Jošua Ben-Nun. Peale selle, et Mošee tegeles ülimmaailma uuringutega, samuti ta tegeles ka oma teadmiste praktilise rakendamisega meie maailmas - see leidis kasutamist kui rahvamassi väljapääs Egiptusest. Juhituna kättesaadud kõrgetest jõudest, tänu vaimumaailma teadmisele, Mošee oli suuteline viima oma rahvas pagendusest välja. Ta viis teda kuni Jordaaniaga piirini: kaugemale ta ei saanud minna koos oma rahvaga, sest tema hing ei pidanud praktiliselt Iisraeli maa oma valdusse saama. Ta oli ettevalmistatud selleks, et väljuda Egiptusest ja kirjutada raamat, mille järgi tulevikus iga inimene ja kogu inimkond lõppkokkuvõttes oleks suuteline jõudma niikaugele, et vallutada vaimumaailm, väljuma niinimetatud "vaimulikust Egiptusest" - meie maailmast, mis kummardab muumiate ees, kehade ees, Päikse ees, ebajumalate ees, ja jõudma sellise seisundini, mil sisened Erec Israell’i – Iisraeli vaimumaa, nii nimetatud Maailm Acilut, kus inimkond oma sisemise arusaamisega on väljaspool aega, väljaspool ruumi, surematu, absoluutses täiuslikkuses.

Metoodikat, millest Mošee kirjutas omas raamatus, nimetatakse Toora’ks. Teistes keeltes nimetatakse seda "Piibel". Toora - sõnast "oraa" - valgus ja "oraa" - instruktsioon, juhend kuidas valguse abil välja tulla vaimumaailma, elada oma igavese elu nimel, oma igavese saatuse nimel, aga mitte selle lühikese perioodi nimel, mis me läbime omas maailmas. Inimene võib selle raamatu abil avada terve Maailma pildi ja näha, et praegu ta üle elab ainult tema väikest fragmenti ja teha järeldused ja arvutused, üles ehitada oma elu vastavalt täis perspektiivile. See on see, mida soovis saavutada Mošee ja tema metoodika järgi õppijad. Pikkamööda see tuleb. Metoodika, mis lähtub Toorast, garanteerib igale Maal elavale inimesele võimaluse saavutada Mošee tase, see tähendab tulla välja oma tunnetustega ainult meie maailma tunnetustest täis maailmakõiksuse tunnetustesse. Sellest tegevusest, meie maailmast väljatulekust, pärineb nimi - Mošee, sõnast "limšoh", välja tõmmata. Toora – on kõige populaarsem raamat maailmas. Millepoolest on ta huvitav? Ta jutustab just nagu ajaloolises romaanis rahva lahkumisest Egiptusest, aga lõppkokkuvõttes ta jutustab sellest, kuidas inimene pääseb välja oma tühisusest, loomsest seisundist, mida nimetatakse "Egiptus", vaimsesse seisundisse, mida nimetatakse "Iisraeli maa".

Toora jutustab just nagu meie maailmast, aga tegelikult peab silmas salajõudu, juhtumeid, mõjud, jõu sisepääse ja väljapääse, kataklüsme ja sellest kõigest ta jutustab kui inimkonna ajaloolisest arengust.

Inimkond ka tegelikult arenes vastavalt Toorale. Toora kirjeldab määratud etappi tema arengus, seejuures silmas pidades vaimseid juuri. Kui meie õieti näeme läbi selle ajaloolise jutustuse vaimujõudu, seda, mis laskub meie maailma ülalt, siis Mošee ja Vaarao asemel, rahvaste ja loomade asemel, me näeme vaimujõudu.

Me tõuseme kõrgemale ja vaatame nende hingede peale, nende ülimate omaduste peale, kuid mitte meie maailmas, sest ei pööra tähelepanu kehadele meie maailmas, vaid pöörame tähelepanu hingedele, Toora ju nimetab meile mitte Mošeed, vaid tema vaimujõudu, „Paroo“ – see on vaimujõud, Iisraeli rahvas, loomad, linnud, kalad - kõik see on vaimujõud. Kui kõike, millest jutustatakse Tooras, meie vaatame läbi välise kesta, nende hingedesse, siis me näeme täiesti uut pilti, eraldatud meie maailmast, ja siis meie näeme kuidas see pilt areneb vaimsel tasemel ja suudame järk-järgult savutada kontakti nende jõuga, kasutada neid iseseisvaks vaimseks tõusmiseks.

Ja nii, Mošee kirjutas oma 70-ne õpilase abil juhendi, paljundas selle ja õpetas seda tervele grupile, keda hiljem nimetati rahvaks. Juutidel ju ei olnud oma rahvust, juudiks nimetatakse inimene vastavalt tema vaimsele orientatsioonile, ideoloogiale. Iidsetel aegadel nimetati juutideks inimeste grupi, mis võttis üle veel Aabrami monoteismi idee. Peale Aabrami organiseerus grupp, mis uskus olemas olekusse ühisesse, juhtivasse jõusse mis juhtis neid. Jõud, mille poole võib pöörduda, mis soovib ja on kohustatud aitama inimest, kuna on ta loonud teda ja ootab inimeselt pöördumist abi järele.

Aabrami järeltulijate gruppi nimetati ehudi’teks, sõnast ehud - side, kuna taheti Loojaga ühendust võtta või nimetati ivri’deks, sõnast ever - üleminev alammaailmast ülimmaailma. Tooras Mošee arendab meie jaoks teadust ülimmaailma arusaamisest, kuid vaatamata sellele, hakates teda lugema on meil väga keeruline ja praktiliselt võimatu erinevate perekondlike, ajalooliste jutustuste, kõige, mis kirjeldatakse Tooras, taga näha midagi sügavamat sellest, millest jutustatakse seal ja tunnetada seda, mis, nagu ütlevad kabalistid, selles peitub. Inimesed otsivad Tooras koode, leiavad selles igasugused sõltuvusi. On miljoneid liike seoseid Toora igasuguste osade vahel, sest iga osa on seotud kõikide teistega. On loendatud tähtede, sõnade, väljendite, plokkide arv...

Viimasel ajal on kompuutri abil teostatud mahukas töö struktuuri sisu, tähtede liikide uurimisest, nende koostisosadest. Lõppkokkuvõttes ei anna see inimesele midagi, sest ta ei tea, mis on iga sümboli, iga punkti, iga tähe kallaku, iga kooskõla, sõnade kindla ümberpaigutuse taga.

Toora oli algselt kirjutatud kui üks, ilma tühikuta sõna, aga seejärel see sõna lahutati sõnadeks, ja need, omakorda tähtedeks, tähed jagunevad elementideks ja lõppkokkuvõttes meie jõuame tähtede analüüsini: punkt ja temast väljuv kriips. Must punkt valgel foonil tähendab allika valgust, temast väljuvat valgust. Kui ta väljub ülimjõult ülevalt alla - Loojalt loomisepoole, siis tähistatakse teda vertikaalse kriipsuga, kui see - jõud, kuulub terve Maailmakõiksusele, siis ta märgistatakse horisontaalse kriipsuga. Põhimõteliselt, kõik see informatsioon, mis tuleneb Loojalt: kõikvõimalikud kriipsude ja punktide kombinatsioonid - nad kõik sõltuvad ainult nendest kahest, meile saadetavatest signaalidest. Looja poolt isiklikult inimesele saadetav signaal - sirge joon, üldine signaal Loojalt inimkonnale - horisontaalne joon, kõikvõimalikud seisundid nende vahel. Kõik nad moodustavad, sellisel kujul, koodi - inimkonna ja Looja vahelise suhte, sealjuures iga aja momendil see võib välja näha erinev, sest et igas momendis iga hinge seisund välja näeb erinev.

Inimene, kes vaatab Toorasse, nende kriipsude ja joonte läbi igas omas seisundis, kui ta õieti õpetatud Toorat omandama, näeb oma minevikku, olevikku ja tulevikku seisundeid. Kuid selleks, et näha seda on vähe lihtsalt lugeda teksti. Võtmeks, mille abil võib õieti lugeda Toorat, kui juhendid väljapääsemiseks vaimumaailma, on raamat Zohar. Zohar - see on hiilgus. Ta kommenteerib viit Toora osa, seletab, mida on Mošee tekstiga mõeldut.