Meil on suurepärane kingitus meie põlvkonna viimaselt suurelt kabalistilt Rava Jeguda Leib Alevi Ašlagilt – Baal Sulamilt, kes selle   nime „Sulam“ sai  tema poolt kirjutatud samanimelise kommentaaride Raamatu Zohar järgi, mida ta väljendas sisuliselt oma meloodiates täis  Kõrgeimate maailmade  kõiki astmeid  ja tunnetusi.

Kuulates neid meloodiaid, me läheneme Kõrgeima reaalsuse tõelisest tunnetamisest vaimse tunnetamiseni. Neid kuulates, läheneb inimene järk-järgult,  justkui sisenedes Kõrgeimasse maailma. Muidugi, talle veel ei jätku sisemisi määratlusi – need saab ta õppimise käigus vestlustest.  Kuid iga inimese jaoks, sõltumata sellest kui palju ta teab Kabalast ja kui pikalt ta seda on juba õppinud, on muusika igal juhul kõige otsesemaks ja kõige lihtsamaks vahendiks, et kogeda midagi hingelist.

Kabalist tajub Kõrgeimas maailmas enam paremat ja halvemat seisundit ning negatiivseid ja positiivseid jõude, ta asub nende vahel, suunab neid ja nemad suunavad teda – see sarnaneb tegelikult sellega, mida me tajume meie maailmas. Ja kogu seda seisundit annab kabalist meile edasi meloodiates.

Seepärast on olemas justkui kurvad meloodiad ja rõõmsad meloodiad. Tegelikult on see selliselt meile kuulda. Kabalist, kes kuuleb seda meloodiat, tajub pilti, mis temas tärkab ja tunneb vaimustust.

Võib-olla  tunduvad helid teile  nukrana, muusika – kurvana, kuid tegelikult see ei ole kurb – see on täis vaimustust ja ainult meile väljenduvad need  saabuvates helides mingi  nukrusena, sõnades öelduna – inimesel, kes on need kirjutanud, on mingi kurbus.   Nii näib see meile, kuna meie maailmas me kasutame tähti, noote, täitmatuse puudulikust ja kelimi aga mitte valgust, mis neid täidab. Ja ainult kelim´it me võime tajuda, mitte aga valgust.

Kuid alati, kui inimene kuulab seda muusikat, siis ta läheneb järk-järgult selle seisundini, milles kelim täitub valgusega, ning siis tajub ta neid samu sisemisi üleelamisi, mida tunnetab ka kabalist.