Kabalist, kes alustab Kõrgeima maailmade tunnetamist, siseneb teise dimensiooni. Tema ees avaneb kogu maailm, kogu oma ilus ja rikkuses – midagi sellist, mida selles maailmas pole. Ta tajub hoopis midagi muud – jõudu, mis käivitab meie maailma, hinged, mis ei ole olnud kehades, tuleviku, mineviku ja tänapäeva, mis lasub nende ees ehtsana, ta elab seda kõike läbi, täitub igavikuga, täiusliku tundega ja tajub, et haarab endasse kogu maailmakõiksuse.

Sellist sügavat läbielamist ei saa väljendada sõnades. Oma raamatutes annavad kabalistid meile ainult nõuandeid, kuidas saavutada sellist tunnetust, selle reaalsuse avamisel. Nad kirjutavad sellest, milliseid toiminguid me peame sooritama enda sisemuses omal jõul, oma soovide, ekraanide, rešimot – kogu oma sisemusega inimese hinge  sees: „Toimi selliselt – ja sa tajud ...“. Kuid, mida see inimene tajub, sellest nad ei räägi, kuna tajumist  on edasi anda võimatu.

Täpselt nii on ka selles maailmas – kui ma soovitan kellelegi, et: “Proovi – ja sa näed, mis see on!“, - kibe või magus, see või teine, ma vaid pakun seda talle, et ta hakkaks tajuma või mingil moel ta tunnetab tajumist. Kuid tajumist ennast, kui ta on sellega juba täitunud, ta tunneb, kuid mitte keegi teine.  Seepärast on kabalistil raske meile seda edasi anda, mida ta ise tunnetab, millega kokku puutub, mis tema ees avaneb, mida kujutab endast see varjatud maailm. Kõikidest vahenditest, mis on meie maailmas, mida me saame kasutada selleks, et kuidagi sellele osutada või luua mingisugust kujutist ning saata see inimestele edasi, mis ei ole hingelistes üleelamistes – on sisuliselt olemas ainult üks vahend, mis väljendab elamusi, inimese vaimustust, millele avanes Kõrgeim maailm – see on helid.